Mineraalvesi ja tervis

Mineraalvee raviomadusi tunneb inimkond juba iidsetest aegadest. Mineraalveeallikate juurde ehitati antiikajal templeid, kus haigeid raviti samal viisil kui tänapäeval – dieedi, liikumise, vannide ja vee joomisega. Looduslik mineraalvesi ravib keha nii seest kui ka väljast.

Geoloogilistel mineraalvetel on enamasti spetsiifiline ravitoime, mis sõltub nii nende keemilisest koostisest kui ka vee füüsikalistest omadustest.

  • Nii kasutatakse rauarikast mineraalvett kehvveresuse ja menstruatsioonihäirete korral.
  • Hüdrokarbonaatsed veed alandavad maomahla happesust.
  • Sulfiidide- ja kloriididerikas mineraalvesi on näidustatud seedeelundite, sapi- ja kuseteede, maksa- ja neeruhaiguste korral.
  • Joodi- ja broomirikast vett soovitatakse mõningate südame- ja liigesehaiguste raviks.
  • Räniühenditest rikas mineraalvesi on põletikuvastase toimega.
  • Radoonirikkad mineraalveed leiavad kasutamist näiteks kilpnäärmealatalitluse, rasvkoe ainevahetuse ergutamise ning krooniliste liigestehaiguste korral.
  • Naatrium osaleb organismivedelikubilansis, happe-leelise tasakaalu säilitamises ning närvilihase ärritavuses. Kuuma ilmaga ja pingutava kehalise tegevuse korral kaasneb järsk naatriumi vajaduse tõus. Keha kaotab vedelikku, mis omakorda mõjutab teiste mineraalainete, nagu magneesiumi ja kaaliumi, kaotust.
    Naatriumivaeseks loetakse sellist mineraalvett, milles elemendi sisaldus on alla 20 mg/l, ja kõrge naatriumisisaldusega mineraalveteks loetakse neid, milles naatriumi sisaldus on üle 200 mg/l. Tavaliselt hoiatatakse liiga suure naatriumisisalduse eest. See on aga ülepakutud, kuna mineraalvees ei esine naatrium naatriumkloriidina (keedusool), vaid teiste mineraalainete või bikarbonaadiga seotuna. Sellisel kujul soodustab bikarbonaat üleliigse naatriumi eritumist. Bikarbonaat ei ole mineraalne, vaid hea loodusliku mineraalvee koostisosa. Bikarbonaadirikkad on just lubjakivi läbinud mineraalveed.
  • Kaalium abistab kõrge vererõhu madaldamisel, on oluline naha tervisele, stimuleerib neerusid eraldama mürgiseid ülejääke. Kaaliumi leidub teatud määral peaaegu kõikides mineraalvetes.
  • Magneesium on olulise toimega bioelement, mille vajadust mineraalveed aitavad katta. Magneesium aitab reguleerida südamelihaste tööd ja vereringet, kaltsiumi ja C-vitamiini ainevahetust. Magneesiumirikkaks loetakse mineraalvett, milles magneesiumi kogus on 50 mg/l või üle selle.
  • Teatud mineraalveed paistavad silma kaltsiumi kõrgenenud sisaldusega. Kaltsium on organismi ülesehitusmaterjal, ta on juba koguse poolest kehale kõige tähtsam mineraal. Kaltsium reguleerib vere hüübimist, tõrjub põletikke, leevendab allergilisi reaktsioone, mõjutab närvide ja musklite tegevust. Aktiviseerib ainevahetusprotsesse. Et saaksime rääkida rohkest kaltsiumisisaldusest, peab mineraalvee liiter seda elementi sisaldama vähemalt 150 mg.
  • Vee muudest näitajatest arvestatakse mineraalvee pH väärtust (jääb tavaliselt vahemikku 3…8 ), kasutamistemperatuuri (jahedatel tavaliselt 20 ˚C, kuumadel alla 45 ˚C), radoonist põhjustatud nõrka radioaktiivsust ja vee hüdrostaatilist rõhku.
  • Et mineraalvesi on ka mitmete mikroelementide allikas, tuleks nende sisaldusele pöörata erilist tähelepanu, sest neid elemente vajab organism sageli palju väiksemates kogustes. Fluoririkasteks loetakse juba 1 mg/l fluori sisaldusega mineraalvett. Rauarikkad mineraalveed sisaldavad üle 1 mg rauda liitris vees. Nende ainete liigne tarbimine põhjustab organismis mitmeid probleeme.