Mineraalvesi ja selle kvaliteet

Geoloogid ja toiduainete tehnoloogid määratlevad mineraalvett sageli erinevalt. Geoloogid loevad mineraalveeks põhjavett, millel on mineraalsoolade, gaaside, mikroelementide, orgaaniliste ühendite jms rohke sisalduse või muude omaduste (radioaktiivsuse, pH, temperatuuri) tõttu ravitoime. Vees lahustunud soolade hulk peab geoloogilises mineraalvees küündima vähemalt ühe grammini liitri vee kohta.  

Tavaliselt on looduslikus mineraalvees lahustunud rohkem mineraalsooli. Looduses eristatakse süsinikdioksiidi-, kloori-, raua-, broomi-, sulfaatide-, sulfiidide-, radooni-, räni- ja joodirikkaid mineraalvesi. Lisaks süsinikdioksiidile võivad mineraalveed gaasina sisaldada ka lämmastikku. Vähem soolased mineraalveed sobivad joogiks, soolased aga vannideks.  

  • Naturaalsete mineraalvete kvaliteedile esitatakse rahvusvaheliselt küllaltki rangeid nõudeid.
  • Naturaalne mineraalvesi peab pärinema maa-alustest saastamata leiukohtadest ning olema algupäraselt looduslikult puhas.
  • Mineraalsoolade koostis peab sellises vees olema stabiilne.
  • Nõutav on toidu füsioloogiline ekspertiis mineraalvee raviomaduste ametlikuks tunnistamiseks.
  • Vesi peab olema villitud otse leiukohas. Transportida võib naturaalset mineraalvett ainult selles pakendis, milles seda müüa kavatsetakse.
  • Naturaalset mineraalvett ei tohi töödelda, erandina lubatakse ainult süsihappegaasi lisamist.
  • Loomulikult peab naturaalne mineraalvesi olema mikrobioloogiliselt ohutu.
  • Naturaalse mineraalvee pudeli etiketil peab olema näidatud mineraalvee puurkaevu asukoht ja nimetus, mineraalainete sisaldus.